Keegi ei näinud neid

Hoian oma külmas käes veel kirja, iga järgneva tähega sureb minus kõik aina enam. Kiri neelab kõik pisarad endasse nagu teaks ta rohkem kui mina. Selline tunne, et raisakotkad vaid jälgivad meie mänguväljakut, tahavad sind ja mind, lase mind lahti ja las ma jooksen.
" Vaevalt nad mind kätte saavad", lausus ta kui jõud ennast lõppudelõpuks ühendasid.
" Ole rahulik, kõik on möödas, lund enam ei saja, suurlinna tuled ei tee sulle enam haiget", oli ta vastus temast väljapurskavale meeleheitele.
" See maailm meie all ei loe", sosistas ta, samas vaadates klaasistunud silmadesse, kuid ometi oli maailm igaveseks vaikseks jäänud ja vihmasadu ei paistnud lakkavat. Piisk piisa järel püüdis ta vaid akent purustada, et lõplikult minema pesta kõik mis ei oma enam väärtust.
" Aga nad ju tulevad, jälgivad, tahavad, soovivad.........nad on kõrgemal katustel, kõrgemal kui mina", kõlas ta lootusetu hääl.
" Kui me kadunud oleme, keegi ei märka, keegi ei loe üle, kas sündisimegi ometi juba nähtamatult ?"
" Sa ei saa ometi lõplikult joosta, ei saa, sest ma ei jõua järele, ma saan ju aru, ma mõistan ja tahan sind aidata, aga ei saa ju, sest sa kardad kõiki tundmatuid nägusid, kõike kardad, mis püüab eemale ajada raisakotkaste varje, kes tiirlevad ikka veel näljaselt su hinge kohal".

Ja nii ta purustas peegli ja langes põrandale uut päeva ootama. Öö oli külm kuid hommikul ei olnud enam jälgi ja keegi ei leidnud eelmisest ööst mitte midagi................