Meie ei saa maailma paremaks muuta.

Milline peaks siis lõppudelõpuks olema meie ühiskond, millisena ta peaks toimima ? Praegu on tekkinud tasapisi jälle tunne, et kõik keerleb vaid poliitika ümber, hommikul kui netist postimehe lahti löön, seda muidugi oma kooli arvelt, sest kes ikka sinna statistilisse majanduse mõõtmisse minna viitsib, siis otsain ma ikka üles esimesene poliitika lehekülja ja vaatan, kes rahaahne pärdik jälle midagi omaarust tarka on öelnud. kõikide erakondade valimiskampaaniad on mul ka tuttavad ja omad eelistused ka pikapeale paigas. Kaks erakonda, kes minu arust kindlasti mitte kuhugile ei kõlba on esiteks täielikult ära korrupeerunud keskerakond, kes rõhub vaid tehtud ja tehtud, kuigi kõik nende tehtud asjad on majanduse loomulik protsess ja tulevases valimisplatvormis toetutakse ka vaid loomulikule protsessi käigule, see on normaalne, et majanduse arenedes tõusevad pensionid, see on normaalne, et toetused suurenevad, muud moodi ei saakski ju, ja mitte Keskerakond ei tee seda teoks, nemad lihtsalt rõhutavad sõnadele pere, lapsed ja pension ja lähevad ajuvabadele inimestele hinge, valida keskerakond on sama hea kui valida erakond värvi järgi.
teine poliitiline partei, kellest ma ei ole väga sotti saanud on kristlikud demokraadid, kelle valimisplatvorm on ka totaalselt ajuvaba ja küsimuste vastamisel hiilivad ka ümber nurga nagu ninasarvikud. Lugedes kristlike demokraatide artiklite kommentaare jäi mul üks sobilik nende kohta isegi kõrva...... ( kena milf oled, neelad ka ), kuidas kurat on seotud kristus poliitikaga ?
Üldiselt kõik see ühiskond lonkab ja mis kõige nõmedam, me ei saa selle heaks midagi teha, sest märksõnadeks meie postindustriaalses riigis on korruptsioon ja onupojapoliitika ja mitte tarkus ja teadmised. Tallinnas on võimatu saada normaalset töökohta, kui sa ei kuulu keskerakonda, jõle nõme. Eks näis, mis minust tulevikus seal saab. Praegu ka peaksin ma teoreetiliselt koolis olema, aga nokitsesin hommikul natukene oma uurimustöö kallal selle asemel, ideesid ja nägemust mul täitsa on kuidas asi peaks toimima ja välja mul tulema, aga viitsimisest jääb natukene puudu, aga ma luban, et parandan ennast, sest peaks enda puhul natukenegi normaalsematele tulemustele rõhuma ülikoolis ja seda saab vaid järjepidava tööga. Kuigi oma kirve finantskaasuse sain ma eile tehtud. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.
Mis minu arust oleks riigil kõige rohkem vaja oleks esiteks efektiivsemat rahajaotust, kus riigikogu ei oleks ainuotsustajaks raha jaotamiselt vaid jaotaks raha vallavalitsustele ja siis vallavalitsused ja kohalikud omavalitsused jaotaksid selle nii nagu õige, sest see tagaks raha efektiivsema jaotamise. Teiseks tuleks tasakaalustada majanduse kiirenemise protsessi, et hoida kasv stabiilne ja takistada majanduse ülekuumenemist. Selle heaks oleks kõige efektiivsem jätta tulumaks rahul ja rõõmsalt 22 protsendi peale ja liikuda astmelise tulumaksu poole, sest me elame ju ometi ühiskonnas, kas ei ole mitte demokraatia ülesanne, et need kellel on rohkem raha ja võimalusi aitavad neid järele, kellel ei ole minitel põhjustel piisavalt resursse et normaalsel tasemel ära elada. Arusaadav loomulikult, et suurfirmade omanikud ja ettevõtete juhid ei ole nõus maksma ligikaudu 50 protsenti oma sissetulekutest ära, aga mis teha, närvi ajab see, kuidas nad aru ei saa, kuidas ühiskond peab toimima. Ja ometi saavad nad endale puhtaid netokasumeid välja võtta dividendidena, mitte mingit probleemi. Näha on igast küljest, kuidas demokraatia ei toimi. Või parem variant, et näha on kuidas Sotsiaaldemokraatia ei toimi. Pigem sarnaneb kõik ikka veel sotsialismiga. Ometi on ju viis Euroopa kõrgeima elatustasemega riiki sotsiaaldemokraatlikud riigid, järelikult on meil veel pikk pikk tee minna.
Oeh, mis kasu on arutleda ühiskonna mõistmatuse üle, kui niikuinii teha midagi ei saa. Eks näis, mis neljandal märtsil selle karuselliga saab.