Sügiskoolis

Jõudsin siis täna tagasi sügiskoolist. Kool kujunes oodatest erinevaks, aga eks sellega lõppevad enamus üritusi, mille sa oled enda jaoks juba pooleldi välja mõelnud ja siis tegevuse käigus mõistad, et etteantud tsenaarium ei vasta käsikirjale. Ja nii nagu pärast selgus, olid ka näitlejad tavapärasest erinevad, aga selle juurde me veel jõuame.
Hommikul oli juba aru saada, et tere hommikut laupäev. Väljasõit oli kell 10.00, ja mis kell Andres ärkab ? Aga otse loomulikult 9.12. Uni oli läinud nagu ühe löögiga, esimesed viis minutit kujunesid ropendamise peale nagu enamusajast esimesed minutit pärast selliseid ärkamisavastusi. Kuulda oli ikka erinevaid sõnu mitmetest erinevatest valdkondadest.
Hommikused protseduurid tehtud, kott umbmääral koos, valged seinad, hambapasta kodus, taurus kotis ja sõit võib alata. Vanemuise ette jõudes oli mu tulemus isegi näidatav, ainult oma 5 minutit hilinemist, kurask, viis kujuneb juba selle hommiku maagiliseks numbriks. Bussis oli palju võõraid inimesi, Kairit oli jälle kuri minu peale, hilinemise pärast ja Jahu mögises nii et buss rappus. Vähemalt oli midagi, mis ei olnd veel muutunud :D. Mõne inimese peale saab ikka alati loota. Või nagu capten Jack Sparrow on öelnud, et ei saa kunagi usaldada seda, et aus mees on alati aus, aga sa saad usaldada seda, et ebaaus mees ei ole alati aus. Iroonia on võrratu asi :D
Jõudes Navi vallamajja kohale ( ma loodan et seda nimetati nii ) oli meil küllaltki üksluine päev, ma arvan et nende koolitustega tuleks mdiagi tõsiselt ette võtta, vähemalt programmi intensiivistamise mõttes. Enamusajast on meil mingisugune loen et blaa blaa blaa, ma ei väida et see on ebahuvitav, aga me ju ise kordame, et teooria võiks käia käsikäes prkatikaga, ja loodame et tulevikus mitte käsikäes praktikaga joomises, no vähemalt on selles valdkonnas teooria kõigil selge. Nii võiks olla ka teiste valdkondadega elus. Õhtul oli siis pärast suurt tüli ja vingumist programmis saun. Muidugi, ma olen 26 aastane naine ja ma kardan meestega sauna minna - tobedus. Aga ma tean, et ma ei tohiks nii isekas olla ja peaksin arusaama, et osad inimesed on konservatiivsemad kui teised. Loeme ja väidame ise ju, et on kaks poolt, konservatiivid ja liberaalid, no nääd, osad asjad jäävad sellest poliitikast külge ka :D, kuid kui võtta saun aluseks võiksid osad tegelased küll kuuluda mända muuse erakonda. Aga see selleks. Lõpudelõpuks kujunes saun vägagi toredaks, saigi meesteseltskonnas olla :D. Nagu ma olen alati öelnud, et tarkade inimestega on ikka ja alati tore ja meeldiv juttu ajada. Ja kui sõber taurus Tartust kaasas, siis ei saagi saun kehv olla.
Aaaa, veel käisime päeval talgudel. See tähendab seda, et ühe vanainimese juures lehti riisumas ja muud head ja kasulikku tegemas. Tohutult meenutas see miljöö küllaltki om amaakodu väiksena. Kuid see on küll praegu vaid mälestus. Eks mälul olegi omamoodi tähendus. Mälu pole pelgalt see, mida inimesed meenutavad, vaid see, kuidas nad mõistavad minevikku. Vb sellepärast tunduski kõik niivõrd reaalne.
Õhtu möödus oma tavapärast rada. Lõpus kui kõik olid kustunud, oli Andres jälle kaineks saanud, see Portugali viin oli üllatavalt hea, maitses kui vesi, aga mõjus kui muruniiduk :D. Aga muru sai ka kähku niidetud. Lõppudelõpuks olime järel vaid mina ja Annika. Siis vestlesime pool ööd erinevatel teemadel, täitsa huvitav oli, kunis ma ära vajusin :P.
Oi tere hommikust peavalu. Mis mulle hommikust meenub : peavalu, Dagö, peavalu, majandusarevstus, peavalu, minu üleujutatud WC, peavalu, kohutav puder ja peavalu. Aga muidu oli ilus hommik, päike säras, linnud laulsid ja Karmeni leitud sada krooni tegi mind ikka veel kadedaks :D.
Ülejäänd päev möödus volikogu tegemiste ja toimetamistega. Oli tegelt veel 1 inimene, eks ajas mind närvi ja ma oleks tahtnud talle mdiagi parajalt krõbedat mainida, aga vahel on parem oma suu teatud kohtades kinni hoida ja vait olla. Sest ka vaikusel on ju ometi hääl.
Üldmuljetes jäin ma sügiskooliga rahul. Poolik veiniklaas mu voodi kõrval jääb nagu alati saladuse laeks ja need varajased hommikutunnid jätavad peavaluluselt omapäraseid varje mälestustesse........

Nädalavahetus

Minu viimase aja tegemistest siis. Nädalavahetus oli täitsa põnevust ja seiklusi täis :D. Reede oli nagu iga reede, Martin helistab, tavai Andres, lähme klubisse, aga no muidugi läheme, iga reede läheme ju klubisse, kuidas siis muidu. Kuhu me siis lõpuks välja jõudsime ? Fenoksisse jõudsime, no muidugi, iga reede jõuame ju fenoksisse, vahepeal ka isegi kaugemale :D. Aga Mõnel oli vaja laupäeval proovikirjandit teha ja olid ka veel Tallinnast Inna ja muud loomad külas, no mis seal ikka. Ostsime siis ühe Turbodiisli ja teine lisandus samas hiljem ( enam nii ei tee, ma luban ). Vähemalt tuli õhtul hea uni :D, ja mõni mees magas rõõmsalt ka oma kirjandi sisse :D.
aga see selleks, mind jäi piinama üks mõte. Kui ma küsisin Merca käest, et miks on tal selja peale tattoveeritud liblikas. Ja vastuseks sain, et see iseloomustab mind suurepäraselt, et ma olen enamustele olnud üheöö liblikas. Kas siis inimene on tõesti sellise saavutusega rahul, et ronib iga suvalisega voodisse kohe. Ja on see siis niivõrd väärt moment, et seda jäädvustada kogu eluks :S :S. No ma tõesti ei tea, sest isegi shokolaad võib muutuda ju jäledaks, kui suu on magusat liialt täis.
Laupäeva käisime siis Birgitiga õhtul Pauli pool. Midagi väga kirevat sellest meelde ei jäänudki :D, aint see, et kilpkonni sai kiusatud täispeaga, kuradima suured olid ikka :S.
Niiet niipalju siis sellest nädalavahetusest, järgmine on ju sügiskool, eks näöis, mis sellest jälle saama hakkab.

Suurlinnale välja laenatud

Nagu osad teist teavad käis Andres siis jälle Berliinis. ( 21-30 oktoober. 2006 ) et see ka minu vaevalt töötavas mälus meeles püsiks. Oli siis teine aasta järjest. Ja ma võin julgusega öelda, et tõsiselt hea oli olla jälle suurlinnale välja laenatud. Vähemalt oli tunne et sa liigud edasi, mitte ei seisa paigal, nagu praegu on tunne. Ärkad hommikul, vaatad hallidest aknaraamidest välja ja mida sa näed - vihm ! Siis mõtled omakorda, oota, kas seda ei olnud juba eile ja deem, oli ka ju üleeile. Kõik kordub, kõik on juba olnud. Berliinis oli teist moodi. Minu arust annab see kõik tõesti igale ajahetkele omamoodi võlu, kui sa kõnnid ringi linnapeal kaart pidevalt silmade ees lahti ja küsid iga möödamineja käest kas ma olen ikka õiges kohas.... rabav ( Mi piace Tedeske ).
Mulle meeldis see ärevus kõhus, kui ma sõitsin bussiga Tallinna poole, ise olles täielikus ootusärevuses, et mis saama hakkab, ei olnd ju ma sugugi kindel, et kas me üldse piletid saame lennuki peale. Samas oli ka kõhklus selle ees, et esialgu tuleb kõik seljataha hetkeks jätta ja 10 päeva olla koos inimesega, keda ma tegelikult üldse ei tunnegi. Kuid samas ma teadsin, et sellest tulevad väga lühikesed 10 päeva. Mäletan täpselt seda leebet suvetuule hõngu kui me astusime lennukist maha, kui me kotte oodates naersime et Eestist tulnud turistidel olid kotid täis lauakat :D. No tõesti, lauakat ikka ei ostaks või nagu Vuk ütles, this Estonian vodka is excelent. Lõpuks Werphulis ( ma ei ole sugugi kindel et ma selle sõna igesti kirjutan ) voodisse vaaruda oli mõnus, täpselt selline tunne et oh jumal tänatud, jälle kodus, sest see maja ja aura selle kõige ümber oli mulle sisse midagi erakordset jätnud eelmisest aastast.
Ja nii oli ka ülejäänud aja, Ja nüüd on haav sees sügavam ja ma olen kindel, et ka järgmine aasta saab kindlasti tagasi mindud, kuulub ju Berliin minu lemmik linnade hulka ja ma usun et seda ei muuda nii lihtsalt miski. aga ma luban endale et järgmine aasta ma ei ole enam nii isekas reisi korraldamisel. Mul on tõesti pisikesed süümekad, et ma Katrinile ütlesin et ma tahan ise kaaslase valida :P, aga tegelt ka, ei olnd väga tuju minna miski targaga, kellega oleks saanud ööde viisi rääkida poliitikast, oh ma ju tean, kuidas nad seda poliitikat armastavad. Parem vaatasin öösel lummavat tähistaevast. Sest see oli tõesti võrratu. Nojah, ma ju linnalaps ka :D. Ah see kõik on mulle kuidagi väga sisse sööbinud, kurb aga tõsi, vähemalt liikus aeg edasi, mina liikusin edasi.
Viimane öö Berliinis oli huvitav. Kes oleks võinud eales arvata, et mulle hakkab meeldima kirikute öine kuldne kuma, ja see oli tõsiselt lummav, ma pakun, et kui am seal elaks, siis külastaks selle kiriku isegi 1. kord ära. Nagu räägitakse, et öös on ju asju. Hiired ja joodikud, võrratu kombinatsioon. No see joodik seal raudteejaamas oli küll viimase peal, selline tunne oli, et ta oli miski ajas ära eksinud, mu esimene mõte oli, et võiks ju rääkida, mis siis et ta purjakil kergelt, no okei, raskelt ja niikuinii oli vaja Kätlinit oodata ju. Ja mitte et mul külm ei olnud :S. No uskuge või mitte, aga osad sakslased ei oska lihtsalt saksa keelt, nii kummaline kui see ka ei ole. Isegi mina olen osavam. Ainukesed sõnad, mis tema suust tulid olid : Hevi, Rock und Scheisse. Elementaarsed kolm.
Aga okei, ma panen nüüd oma Toki Hotelli kinni ja lähen üritan magada, homme ka ju jälle kool ja kõik see muu hall ja märg.
Tõsiselt elav oli olla suurlinnale välja laenatud................

I really want some action

Noniii.... Hetkel on rõõmsalt 17. oktoobri õhtu ja juba mitmendat päeva kummitab mind mõte, et miks ma tegin blogi kui ma siia midagi ei kirjuta. Tasapisi tekib tunne, et kõik hakkab jälle aegamööda kokku jooksma ja ma ei mõtle siin hetkel selle all juhtmeid, mkm, mitte neid. Ajaloo arvestus läks viltu, statistikast saab vb midagi loota ja homme jälle. Iga päev tekib selline tunne tasapisi, et jälle ja jälle ja jälle ja jälle, kummaline ja nõme. Täna oli koosolek ka, no anna abi, mitte et ma midagi seal üldse rääkisin, vahel onlihtsalt huvitav inimesi jälgida ja kuidas keegi võib mingi mõtetu asja peale loopida õhku lõputul hulgal mõtetuid märkusi ja kommentaare, tahaks lihtsalt küsida et miks ja siinkohal ma ei mõtle sugugi Jahu. Jahu puhul piinab mind küsimus, et kas tõesti see levinud arusaam, et kui inimen on tavalises seltskonnas heidik, peab ennast välja elama just seal, kus talle võimalus antakse. Või on see kõik hoopis minu rafineeritud mõtlemise sünnitus. Oh jeerum.........

I really want some action....